Vaemla villavabrik „Tuleb kasutada vanu masinaid ja kohalikku toorainet, et oleks väike jalajälg“

Keeran Vaemla mõisa varemete lähedal suurelt teelt väiksemale. Minu ees seisab mõisa heinaküün. Maalähedase hoone peale on trükitähtedega kirjutatud: VILLAVABRIK. Pargin, sammun lubjakarva hoonesse ja uurin siinse perenaise Kadri Valdma käest, kas tegemist on ikka villavabrikuga, nagu kiri lubab.

Leian end rauast tööhobustega täidetud ruumis. „Need villatöötlemise masinad on 120 aastat vanad,“ ütleb Kadri ajaloohõnguliste seadeldiste kohta. „Kunagi
ammu, kui elektrit polnud, siis oli õues aurumasin. Nüüd on igal masinal elektrimootor,“ lohutab ta.

KÕIK TULI NULLIST ÜLES EHITADA
Siinne tootmine sai alguse 1990. aastate omandireformist, mil Kadri ämm ja äi vara enda omandisse üle võtsid. Pikemat aega polnud siin midagi tehtud, kõik oli
vaja üles tuunida.

Uurin, kui tihti masinad vaeva näevad. „Igapäevaselt, kuid vastavalt vajadusele,“ selgitab perenaine. Kuna ollakse väike ettevõte, siis masinad ei tööta kaheksa
tundi jutti ja üks tööline teeb mitut eri tööd. Kokku ollakse kogu maja peale seitsmekesi.

Villa saadakse Hiiumaa lambakasvatajatelt. Ise ei kasvatata. Suveperioodil naudivad maja ees elu sõpradelt laenatud lambad – inimestel tore vaadata.

Linnainimesena küsin, kas kõik lambad ei ole vennad, kas lambavill on erineva kvaliteediga? „Noorel lambal on pehmem vill, aga enamik villast on kvaliteetne.
Vahel on „traadid“ sees ja siis mõtled, et mis tõug see on. Me looma ei näe, vill tuuakse koti sees,“ räägib Kadri.

„VÄIKE LAMBAMÄRK“
Märgin, et Hiiumaa turismiklastri liige käis Viljandi folgil ja luges kokku kolmkümmend kampsunit „väikese lambamärgiga“. „See ju meie logo!“ rõõmustab
Kadri. Tuleb välja, et logo sai alguse kampsunil defekti peitmisest. Midagi oli vaja sinna panna. Pandi väike lammas. Mandril müügivolüümi 31 aastat tegutsenud
ettevõttel ei ole. Enamik toodangust müüakse suvel Villavabrikus. Mandril käiakse kahel laadal. Neti kaudu tehakse samuti tellimusi. Mõned käivad suvel
kampsikuid ja sokke vaatamas, kuid osta ei taipa enne, kui läheb külmaks. Kodulehel on pildid, sealt saab tellida, kui saadad mõõdu. Peab muidugi ootama,
kohe ei saa.

SAAREL ON MÕNUS
Kas toode on kallis? Kadri selgitab, et hind hoitakse nii maas kui võimalik. „Oleme väikesed, ei suuda palju toota, see on aus hind. Lambavillaga on tööd
päris palju. Villa pesemine on päris selline, ei oska kohe öeldagi, see on raske.“

Huvitav koht on „punanurk“, nagu Kadri seda kutsub. Seinale kleebitud nõukaaegsed ajalehed, remondi käigus välja tulnud. Seinal on ka silt: Villa- ja jahutööstus. Esimese vabariigi ja Vene ajal käis siin ka jahu tootmine.

Kadri ise on Tartust. Abikaasa Mihkel, kellel täna vaba päev (muidu rabab kogu aeg tööd teha – seletatakse), on Hiiumaa mees. Kas Kadrit miski mandrile tagasi
ei kutsu? Ei. Elada seal enam ei tahaks. „Saarel on turvaline ja mõnus elada,“ on ta kindel ja mina märkan aknalaual istumas väikest lammast, kes näeb samuti
kuidagi mõnus välja.

Artikkel ilmus Hiiumaa turismitrükises GO Hiiumaa 2024.