Suvi. Lugesin Hiiumaa.ee lehelt, et Tahkuna tuletornist saab meelelahutuse huvides köie abil alla laskuda. Otsustasin silmapilk, et mina ei lasku. Siiski oli huvi uurida, mis tuletornis õieti toimub, tegin plaani, et tornist laskub minu kaasa, mina aga panen kirja, mida märkan.
„Üks tüdruk kartis nii kõrgust, et pisarad hakkasid jooksma. Ütlesin talle, vaata mulle silma, ära alla vaata. Ta värises üle kogu keha. Küsisin, kas ta on kindel,
et tahab laskuda? Aga kui ta oli juba üle ääre saanud ja end istuli asendisse sättinud, näitas ta pöial püsti märki ja naeratas,“ kirjeldab Kajar Martin, üks
instruktoritest, kes siinset üritust läbi viib ning värisevaid inimesi julgustab ja julgestab.
ACTION SAAB ALGUSE
Olen naisega – tal on tuletorni eest saadud kiiver peas ja rakmed ümber –, roninud majaka otsa. Tahkuna tuletorni kõrgus merepinnast tipuni on umbes 43
meetrit, laskumine toimub torni platvormilt 39 meetri kõrguselt. Ei saa Kajariga edasi rääkida, sest nüüd hoiab ta oma käes minu naise külge kinnitatud köit. See köis on eluliin, nagu seletati. Minu kaasa on (minu üllatuseks) suure naeratuse saatel, selg ees, üle rauast reelingu läinud ja silmist kadunud. Kajar vaatab aeg-ajalt alla, hõigub juhtnööre ning soovitab poole torni peal kõlkuvale inimesele sõbralikult: „Võta rahulikult! Naudi vaadet!“
Arutlen, mida tunneksin, kui ripuksin umbes kolmekümne meetri kõrgusel maapinnast, ilmselt võitleks minestusega ning keegi paluks mul rahulik olla ja hästi palju ringi vahtida. Ka teised on tulnud uudistama. Platvormile astub ema väikese lapsega ja küsib lapselt: „Kas tahad näha, kuidas inimesed üle ääre lähevad?“ Pisike vastab kindlalt: „Muidugi!“ Mõlemad vaatavad üle minu õla, saan julgust ja piilun – minu naine on maa lähedale jõudnud.
MILLEST KÕIK ALGUSE SAI?
Tanel Põldma on teine instruktor, kes siin toimetab. Poisid räägivad, kuidas Baltimaade kõrgeimal siseronimisseinal Tuuletornis selline idee tekkis, kuidas
võeti vastavad kursused, saadi sertifikaadid, taotleti luba tuletorni sihtotstarbeliseks kasutamiseks.
Ja nii läks. Laskumiste ajad on planeeritud, sõltuvad ilmast, aga võite sellise ekstreemse meelelahutuse välja osta ka ainult oma seltskonnale. „Purjus inimesi
laskuma ei lase,“ hoiatab Kajar ette, kui jutt seltskonnaürituste peale tüürib.
Pärin turvalisuse kohta. Mulle seletatakse lahti kahe köie süsteem: kui midagi peaks minema valesti, näiteks laskuja laseb köiest lahti, on tornis inimene, kes kontrollib sinu teist turvaköit. Laskuja on kinnitatud kahe köiega. Siin mängus vigadele ruumi ei ole. Uurin huviga, kas ma hakkan pöörlema, kui ma mõlemad käed köiest lahti lasen.
Instruktorid seletavad, et midagi ei juhtu – nemad kontrollivad sind täielikult.
Poisid pajatavad innuga. Meenutavad kõiki kordi, kus kliendid rahulolevana maapinnale jõudsid ja kiitsid. Räägivad, et on siin kindlasti ka järgmisel aastal ja järgmisel. Siinset asja ei tehta vaid raha pärast. See on Hiiumaa ettevõtlus selle parimas vormis.
Vaatan tornist alla, pea hakkab ringi käima, aga ma ei näita seda välja.
Hiiu Rope – köiellaskumine Tahkuna tuletornist
Artikkel ilmus Hiiumaa turismitrükises GO Hiiumaa 2024.