Reelika Kasemägi ei taha kadakate vahelt välja tulla

Reelika on raamatu „Minu Hiiumaa“ autor ning olnud kümme aastat Soonlepa karjamõisa perenaine. Kas Mulgimaa naist on saare-elu muutnud?

„Hiiumaa on muutnud küll ja saarelt saadud kümne aasta tarkused on tagataskus,“ noogutab Reelika ning palub reporteril diktofon kinni panna, kuna selle vilkuv tuluke toob meelde hirmsa loo Soonlepa peremehe Tõnis Kasemäe telefonist, mis ridikülis keset teatrietendust helisema hakkas ning Reelika seda sulgeda ei osanud.

Alguses rohkem energiat

„Imestasin kunagi, miks hiidlased tulevad praamilt – kus oleme rääkinud, kui palju toredat on saarel toimumas –, ja kaovad metsavahe­le. Nüüd olen pärast aastaid rahmeldamist samasugune. Jumaldan Hiiumaad ja kui seal olen, ei taha kadakate vahelt välja tulla – olen Soonlepas õnnelik! See omaette olemine on nii hea,“ räägib Reelika ja nendib: „Ei oodanud, et nii läheb. Ei taha poodigi minna sealt kadakate vahelt!“ 

Reelikal ei ole autojuhiluba ja selle teema peale ta süttib. „Enamik normaalseid inimesi ei sõida ju autoga! Fred Jüssi ei sõitnud autoga, Kivirähk ei sõida! Jätan alati intervjuudest meelde, kes ei oska ujuda või kellel pole luba – mulle need inimesed õudselt meeldivad.“

Ilma juhiloata inimeste jaoks käib saarel lahvka ehk kauplusauto. „Meie külas käis lavka kunagi viinaköögi juurde, aga siis läks Vilma tervis viletsaks ja poebuss vuras sinna. Kui Vilma suri, liikus peatus Aino maja ette. Nüüd pole enam Ainot ka, kuhu poebuss nüüd käib, ei teagi… Loodan, et hakkab kunagi Soonlepa lauda otsa käima, sest ühel hetkel on ka minul jalad haiged.“

Saare väsimus

Reelika tunnistab, et on viimasel ajal palju mõelnud „saare väsimuse“ peale. „Vanasti räägiti, et viis aastat on see aeg, kus tullakse, ollakse vaimustunud ja siis hakkab energia vaikselt maha käima,“ selgitab ta mõtlikult. „Tõmbasime kaks suve tagasi hoogu maha, ehk see päästab järsust „aitab kõik“-momendist,“ on Reelika optimistlik.

Hiiumaa eripära

Reelika on mures: „Hiidlased on hakanud uut väga lahkelt vastu võtma. Kas niimoodi äkki ei kao Hiiumaa eripära? Kui meil on asjad, mida saab ka mandrilt, kas turistil ei teki tunne, et miks peaks Hiiumaale tulema?“ Reporter arvab, et ega ei teki küll. „Mina ei taha, et kõik moodsad ja uhhuu-asjad saarel tooni annaksid – see ei ole Hiiumaa!“ naerab Reelika.

„Eelmise aasta parim asi, mis Hiiumaal meeldis, olid kaupluse Kivikala ja võrk TikToki videoklipid! Saar ja selle elanikud ei saa olla nagu vabaõhumuuseum! Kivikala sotsiaalmeedia on ideaalne kombo, kuidas kasutada uue aja võimalusi kohaliku eripära tutvustamiseks. Minusugune kuivamaarott ei oska kalagi puhastada. Mul on nendest videotest päriselt ka kasu, aga tuju teeb eriti heaks see, kuidas Imre hiidlaslikult lihtsate asjadega õpetusi jagab. Kuidas teha pahlakilu näiteks. Kui tuju paha, siis vaatan mõnda nende vana klippi.“

Artikkel ilmus ajakirjas Go Hiiumaa 2025. Tekst: Rene Satsi, fotod: Erakogu.