Ebareaalne koht

Eesti väikesadamate võrgustiku välja ehitamist koordineerinud Jaano Martin Ots kirjutab Hiiumaa erilisest võlust.

Maailmameres on miljon saart, inimesed elavad neist pisut rohkem kui kümnel tuhandel. Hiiumaa on aga ainus. Mis selle maalapi Rohukülast vaid pooletunnise
kiirpaadisõidu kaugusel nii eriliseks teeb, on raske seletada. Tuleb kohale tulla, mere äärde või metsa maha istuda, silmad kinni panna ja tunnetada. Kui mandrimõtted kohe peast välja ei lähe, kulub teinekord jupp aega, kuni õige tunne peale tuleb. See süvenenud mittemidagitegemise seisund, kui maailma asjad tähtsusjärjekorras õigetele kohtadele astuvad. Vanad aeglased praamid olid isegi paremad – kui laev ennast läbi jää lõpuks kohale pressis, olid linnaasjad juba ununenud.

Hiiumaa on mandrist just nii kaugel, et mitte muutuda enesestmõistetavaks külastuskohaks. Pealtnäha tavaline Eesti maakond, on ta siiski piisavalt eriline, et
jätkuvalt kirgi kütta. Olen Rohuküla-Heltermaa liinilaevade reederitele päris hea hulga rublasid-kroone-eurosid viinud, näinud Hiiumaad nõukogude piiritsoonina, metallipalavikus noorriigi ääremaana ja eliitaarseks areneva puhkepiirkonnana. Mõndagi on ajaga muutunud, kuid see päris miski püsib.

Uus äge Kalana sadam koos tipptasemel resto ja uuselamurajooniga on modern, kõrged Ristna surfilained on Kõpu tippu uhtunud üle kümne tuhande aasta. Mõned asjad on Hiiumaal veel vanamoodi, kasvõi muretu „jo vaadab“ või väetusjärge tähistav toigas Naabri-Juhani põllul. Ja hiidlased. Nendeta räägiksime lihtsalt mingist kohast kuskil mitte kaugel Eesti läänerannikust. Kui keegi ikka peab iga oma eluolu tahku läbi mõeldes arvestama, et meri on ümberringi ja elekter, internet ning laevaühendus ei olegi tasuta inimõigused, siis muutub vastavalt ka mõttemaailm.

Pealtnäha on hiidlane nagu inimene ikka. Isegi kogenud silma-kõrva jaoks võib vahe tegemine keeruline olla. Aga ükskord tuleb see välja ja siis saab vahest aru küll. Mõned mu elus oluliseks osutunud inimesed on hiidlased. Ühtedest teadsin juba kooliajal, et nad elavad mingis isemoodi kohas, teiste puhul koorus hiidlus välja pikema perioodi jooksul. See on aidanud Hiiumaa fenomenist ehk pisut rohkem aru saama hakata.

Nagu Kõpu poolsaar võtab stoilise rahuga vastu süüdvesti tormides Läänemere kõrgeimateks kerkivad murdlained, jääb ükskõik kui keerulistes oludes muretuks ka muu Hiiumaa. Mittehiidlane seda vist lõpuni ei mõistagi. Isegi Tõnu Õnnepalu ja Fred Jüssi suutsid hiiumaalisust küll mõnevõrra kirjeldada, aga Hiiumaale pidama ei jäänud. Kangem kraam ei olegi igaühele mõeldud.

Artikkel ilmus Hiiumaa turismitrükises GO Hiiumaa 2024. Foto autor: Argo Nurs.