An-Marlen: „Unistan päriselt Hiiumaale kolimisest!“

An-Marleni artistinime all tähena lendav laulja Ingel Marlen Mikk peab Hiiumaad oma teiseks koduks ning kadestab neid, kes saavad saarel olla, kui tema tööasjus mujal peab viibima.

„Sa oled seal! Nii lahe, tahaksin ka,“ hüüatab ta videokõnes tervituseks ja jätkab: „Just käisin. Sain aru, et Hiiumaale kodu rajamine on kindlasti üks eesmärkidest mu elus. Vanemad kuulasid suurte silmadega, aga ise usun tulihingeliselt, et ühel hetkel on mu tööasjad niisuguses seisus, et saan Hiiumaal olla. Tahan, et mu lapsed saaksid Hiiumaal joosta ja kogeda sarnast lapsepõlve nagu mina.“

Telesarja „Su nägu kõlab tuttavalt“ võidusumma annetas ta Hiiumaa loomade turvakodule: „Mõtlesin, kuhu tahaksin raha annetada, ja kui nimekirjas neid märkasin, oli siht selge. Hiljem tuli välja, et üks kass vajas just operatsiooni, et elada valuvabalt ning mul on siiralt hea meel, et raha läks õigesse kohta.“ Loomad on talle alati südamelähedased, üheks Hiiumaa eelistest on palju inimtühja randa ja metsa, kus saab lasta koeral ilma rihmata joosta.

„Mul on Hiiumaal üks rand, kus mulle meeldib olla igal aastaajal. Aga selle koordinaate ma avaldada ei tahaks – sealne tühjus ja vaikus on nii erilised,“ naerab An-Marlen ja soovitab külalistel valida supluskoht paljude ülejäänud Hiiumaa randade seast, näiteks Kassari küla lõkkeplatsi kõrval.

„Üritades Hiiumaa ja hiidlaste olemust seletada inimestele, kes pole seal kunagi käinud, olen aru saanud, et seda ei saagi kuidagi sõnadesse panna. Kes pole käinud, see ei oskagi mõista. Mu jaoks on Hiiumaa märgiline koht, see on võimas inspiratsiooni ammutamise paik. Olen Kassaris palju muusikat kirjutanud, filmisin seal isegi kaks oma esimese albumi muusikavideot.“ Aga veelgi olulisem on võimalus tulla ja olla lihtsalt niisama: „Nii palju loodust, inimesed on saare peale laiali jaotatud ja kui tahad, võid ihuüksi olla. Talvel on eriti vaikne, saan ahju kütta ja tule paistel teed juua.“

Hiiu kultuuri hindab laulja kõrgelt: „Hiidlased on sõbralikud, seal on kogukonnatunne, mida Tallinnas vaatamata suurele sõpruskonnale ei teki. Mul on oma lemmik-munamüüja Kassaris, temalt ostan Tallinna alati mune kaasa, ning ka ilma tumeda vormileivata ma kunagi Hiiumaalt ei lahku. Laia naeratusega öeldakse alati tere ja küsitakse, kuidas läheb. Eesti kultuuriruumis on inimesed üldiselt kinnised, Hiiumaal on suhtlemine avatum.“ Päris juuri An-Marlenil Hiiumaal ei ole. Vanaisal oli Kõpus suvekodu, esimest korda jõudis ta Hiiumaale pooleaastasena.

Artikkel ilmus ajakirjas Go Hiiumaa 2026. Tekst: Jaano Martin Ots, fotod: Erakogu