Oota, ma lähen toon posti ära

Küll oleks hea kui keegi välja arvutaks, kumb keskkonnale suurema jalajälje tekitab, kas sõpradega sotsiaalmeedias suhtlemine või vana hea kirjavahetus paberil. Hoolimata langetatud puudest ja kulutatud kütusest, arvan, et kirjade saatmine on ikkagi loodussõbralikum ja inimsõbralikum niikuinii.

Kirja või postkaardi saatmiseks tuleb rohkem vaeva näha, aga sestap on ka mõlemapoolne rõõm suurem. Paberit ja ümbrikuid saab taaskasutada ja ise teha ja kaunistada. Need ajad on möödas, kui ümbrik pidi kinnitatud standardile vastama – täna võin ma ka lepalehele margi peale kleepida ja selle linna poole teele saata. Näiteks mõnele sõbrale, kes lepalehti ammu näinud ei ole. Peakski proovima.

Hiiumaale kirju saates saab igasugu asju proovida, näiteks kirjutada saajaks ainult talu nimi või ainult eesnimi koos küla nimega, jne. Kõik tulevad kohale. Kui ma seda eelmisel sügisel ühele Emmaste postkontoris töötanud naisele rääkisin, siis ta arvas, et see on tühiasi. Neile tuli kunagi välismaalt kiri aadressiga Raivo, Hiiumaa ja nad “ajasid selle ka paika”. Pean küll tunnistama, et mul on paar asja katsetamisega kaduma läinud – Rootsist koos postkaardiga saadetud väikesed šokolaadid on kolm korda ära söödud ja peale seda ümbrik teibiga kinni kleebitud. Ükskord varas küll halastas ja jättis ühe šokolaadi alles, aga teise sõi ikka ära.

Nagu näha, ma postifirmadele sisuturunduse tegijaks ei sobi, aga üht uut teenust tahaks küll kiita. Nimelt on nüüd nii, et kui elad postiasutusest kaugemal kui 5 km, saad postijoni koju kutsuda, et pakke või kirju saata või vastu võtta ja isegi selleks, et marke osta. Saatmine vajab küll natuke osavust, mis ehk kõigile ei sobi, sest pakk tuleks Omniva kodulehel ära vormistada ja see tähendab, et maksad selle eest seal ära ka, aga mitte rohkem kui postkontoris. Oluline on, et see pole kullerteenus, vaid sama hea, kui läheksid ise postkontorisse. Esimest korda seda uut teenust proovides muutus olukord hetkeks küll koomiliseks, sest paki asemel sattusin postiautole vastu minema suure plekkkausiga, mis jättis mulje, et tahan just seda kellelegi saata.

Igatahes – autokütus jäi pakiautomaadi juurde sõitmiseks kulutamata, paki ümber olnud paberiks sai kasutada Hiiu Lehe juba läbiloetud värvilist külge ja isegi marki ei pidanud kleepima. Selle keskkonnakahjuliku jalajäljega on üldse nii, et teinekord saab mõne valikuga seda väiksemaks muuta. Ja arvutisõpradele saab ikka öelda: “Oota, ma lähen toon posti ära!”.

Lugu on ilmunud Hiiu Lehe Suvelehes. Loo autor: Kadri Taperson.

Artikli ilmumist on toetanud Piirkonna Konkurentsivõime Tugevadamise (PKT) projekt ja on rahastatud Euroopa Regionaalarengu Fondist.