Hiiumaa turismiklastri juht Kristel Peikel: „Hiiumaast ja endast“

„Ute, ute, ute!“ hüüab Hiiumaa turismiklastri juht Kristel Peikel oma maja värava taga, kuid lambakarja asemel tormab kutse peale kohale Titanicu-suurune (kirjanduslik liialdus) koer. Seejärel ka lambad, kellel kõigil on nimed ja kellest mõni on väiksena isegi inimese voodis maganud. „Tegeleme siin väikestviisi lambateraapiaga,“ naerab Kristel.

Maja hakkab valmis saama. Kas kogu elu ongi nüüd Hiiumaal? Hauaplats ka siin välja vaadatud?
Maja sai mõnus, vana ja uue sümbioos, kuigi mõned tipid-täpid ootavad veel paika kruvimist. Muud tööd-tegemised Hiiumaal on samuti inspireerivad, nii et hauaplatsiga ma veel väga ei kiirusta. Aga valikut on. Esivanemad on olulised. Kui ei tea vähemalt kolme eelneva põlvkonna vana- ja vaarvanemate matmiskohti, on inimene juurteta. Minu perekonna matmispaiku on Hiiumaal mitu.

Kas lapsed on rahul, et Hiiumaale kolisite?
Olen ise palju ilmas ringi hulkunud ning pean tunnistama, et Hiiumaa on üks maakera erilisemaid ja ägedamaid paiku üldse. Eraldatud ja range looduskaitse all, aga internet ja soe vesi on enamasti olemas. Ka mu lapsed on palju reisinud, aga oskavad Hiiumaa eripära hinnata. Oma esimesed kooliaastad käisid nad Tallinnas ja on Hiiumaale kolimise üle rõõmsad – tänapäeval saab ju sõpradega suhelda ka ekraanide kaudu. Naudivad nad siin nii poebussi, mis kaks korda nädalas värava taha kohale vurab, kui ka meie lambaid, kes on peaaegu kõik lutipudelitalled ning keda poisid on sünnist peale õhtuti magama laulnud.

Olen kõrvalt näinud sinu suurt töökoormust Hiiumaa asjade korraldamisel. Kas töötad missioonitundest kantuna, raha pärast või hoopis muul põhjusel?
Head asja ajades ei ole kahju ajast ega rahast. Olen oma loomult selline, et kui midagi käsile võtan, siis teen ära. Ja kipun ka ise oma ülesannete kuhja suurendama, sest pidevalt on ägedaid ideid,
mida tuleb püüda ellu viia. Nüüd on Hiiumaa ka Saksamaa ja Soome sihtturgudel pildil ja järgmine küsimus on hoopis, et kes ja millal teeb Hiiumaale juurde sellise hotelli, mis suudab majutada
rohkem inimesi kui ühe bussitäie. Samas mõtlen ka, et ehk peaks hakkama rohkem omaenda välja mõeldud reklaamlausete järgi elama ja päriselt puhkamist harrastama.

Kas oskad öelda ühe põhjuse, miks peaks Hiiumaad külastama – põhjuse, mis ei ole Hiiumaa ajakirjast läbi käinud. Sellise täiesti erilise sinu tähelepaneku?
Siin saab päriselt ja täiesti omaette olla. Kuigi saan aru, et see võib olla esiotsa natuke hirmutav, kui seda varem viljelenud ei ole. Aga seda tasub proovida, tasub ennast proovile panna. Olla omaette nii, et ei teegi midagi ja lihtsalt oled.

Tulise vaidluse vääriline küsimus. Kas mandrilt Hiiumaale elama kolinud inimesest saab hiidlane või… ?
Kivised rannad, võltsmärgutuled ja vandiraiujad on läbi ajaloo paljudest võõramaa meremeestest kohe kiiresti hiidlased teinud. Ehk seepärast võrsubki siinsest geenikomplektist nii palju säravaid
ja andekaid isiksusi. Ise olen selles mõttes hiidlane, et vaatamata tegemistele mandril on juured kõvasti Hiiumaa pinnas. Mõnest püüdlikumast suvehiidlasest on aastakümnetega hiidlane saanud,
kuigi vanemad kohalikud ütlevad, et see ju pealinna poiss – alles 1972. aastal ostis siia talu! Isegi mõnest agaramast välismaalasest saab päris kõlbliku hiidlase, kuigi päris-päris hiidlane on see, kes on siin sündinud.

Kas midagi mandrieluga seoses taga ka igatsed?
„Ei mullast sul olegi enam suurt lugu, kui kõndima õpid parkettide pääl,“ kirjutas Runnel. Mul nii ei ole. Kuigi New York City modernne elu on ülilahe, ajaloolises Liibanonis on maitsvad road ja Tallinn on ka täitsa talutav linn, tahan ikka Hiiumaale tagasi. Kui tuleb tahtmine ooperisse, suurhallikontserdile või kunstinäitusele minna, siis laevad-lennukid ju liiguvad. Kui juba kohvikusse ja loomaaeda minek, saab ka mandrisõpradel külas käia. Aga kipub vastupidi olema: mandrisõbrad kipuvad nii agaralt külla, et ega suvel naljalt ainult oma perega kodus olemise päevi polegi.

Artikkel ilmus Hiiumaa turismitrükises GO Hiiumaa 2024.