Kuidas ma siia sattusin: Andrus Talvari „Esimene pilk Hiiumaale: lörtsine, hall ja hirmus kole“

Ungru Restos ja Briisis toimetav Andrus Talvari tuli kaheksa aastat tagasi nelja kolleegiga üheks suveks Hiiumaale tööle ja pole senini pikemalt ära läinud. 

Andrus on elupõline Tallinna poiss, aga ema poolt hiidlane. „Selline huvitav kokkusattumus, et Ungru lähedalt ka just,“ teeb Andrus kohe selgeks, kelle pere laps ta on. 

Aasta oli 2015, kui Tallinnas kokana töötanud Andrus Talvari sai kutse Ungru majas avatavasse restorani tööle tulla. Rääkis neli kolleegi veel ära ja viiekesi otsustati veeta suvi Hiiumaal, et linnast vaheldust saada. „Linnaelust oli üsna siiber ja kolm kuud kuskil tundmatus kohas töötada tundus põnev seiklus,“ meenutab Andrus. Mis siis, et aprillis, kui nad esimest korda Suuresadamasse uut kohta kaema tulid, oli Andruse sõnul „lörtsine, hall ja hirmus kole.“

Esimene suvi tehtigi ära ja mindi mandrile tagasi, kuid Andrusele pakuti võimalust hakata Ungrus ise tegutsema. Lisaks pakuti võimalust tulla projekteerima ja juhtima Wabriku pubi, mida Kärdla vanasse pesumajja planeeriti.  

„Sellel kevadel sai korter võetud ja rohkem ma enam linna tagasi ei läinud. Hiiumaa-elu hakkas siis pihta,“ paneb Andrus ajajoonel 2016. aasta kevade peale märgi maha. Wabriku aeg jäi tema jaoks lühikeseks, kuid Ungruga töö jätkus ja jätkub siiani. 

Viimase uue kohana avati sel suvel Kärdla sadamas Briis Bar & Resto 

„Kuidagi kohe hakkas kõik toimima,“ mäletab Andrus, et võttis Hiiumaa kohe omaks. Koka amet on intensiivne igal pool, kuid Hiiumaal oli tema jaoks ikkagi hoopis teine olemine kui linnas. „Rahu ja inimesed, ikkagi nagu maaelu, heas mõttes.“ Õiget Hiiumaad näeb Andruse sõnul ikkagi talvel või kevadel. Suvi on kõigil kiire aeg. 

Ta põikab meenutustes tagasi 2015. aasta kevadesse,  kui Suuresadamas käidi resto ehitust vaatamas. „Kutid olid ikka kahtlevad. Pidin teisi pikalt veenma. Maja oli pooleli, poolteist kuud enne avamist polnud näha ka, et see valmis saaks,“ naerab Andrus meenutades. Kui mindi vaatama elukohaks mõeldud kämpinguid, kus kuivkäimla, siis teiste jaoks oli see võrreldes linnaga kui öö ja päev. 

„Mul oli aga kohe tunne, et kõik on ülikõva ja läheb kindlalt teemaks,“ ei olnud Andruses kahtlusekübetki.  Ta arvab, et ehk aitas julgele pealehakkamisele kaasa kunagine suvekoka töö Naissaarel, kus korralikke ekstreemsusi, aga ka saareromantikat kogenud oli. 

Andrus räägib, et Hiiumaale tulles tuleb arvestada, et siinne väike kogukond ei pruugi kiiresti omaks võtta. „Läheb ikka mitu-mitu aastat, enne kui hiidlane sulab,“ selgitab ta ja lisab, et see on tegelikult väga okei. Ta räägib loo, kuidas ta 2016 endale üürikorterit otsis. Toona oli üürikaid veel saada, aga lehekuulutuse peale ei reageerinud miskipärast keegi. Kes see ikka pötkule niisama korterit pakub. Oma hiidlasest ema tuttavate kaudu otsima hakates tuli aga välja, et vähemalt kümme korterit oleks kohe valida. 

Hiiumaal elades tuleb tema sõnul ikka vahel linnaelust puudus peale – tahaks ju vaheldust saada.  Palju sõpru-tuttavaid on ka ikkagi seal. Paar-kolm päeva on aga maksimum, mis linnas kannatab olla, siis tahaks jälle Hiiumaa-koju tagasi. 

„Hiiumaal on võib-olla ebamugavam, mis minu arvates ongi väga hea väärtus. Siin pead rohkem pingutama, rohkem välja mõtlema,“ loetleb ta saarel elamise plusse. Linnas on nii palju võimalusi, et lõpuks ei jõuagi midagi tehtud. Andrus ütleb, et Hiiumaal näeb ta oma linnasõpru hoopis rohkem kui Tallinnas. Seal polnud aega, Hiiumaale tullakse hea meelega külla. 

Hiiu Leht
Loo autor: Raul Vinni
Foto autor: Renee Altrov

Artikli ilmumist on toetanud Piirkonna Konkurentsivõime Tugevdamise (PKT) projekt ja on rahastatud Euroopa Regionaalarengu Fondist.