Ring Hiiumaale peale

Jalgsimatkamine tundub inimestele üks tõsine asi. Mida kõike on vaja tassida! Mida süüa? Ega üksi olemine ja koormus halvasti mõju? Kümnepäevase matka eel oli tõesti palju otsustamist, samas mitte rohkem kui enne tavalist reisi.

Kus oskasin, tegin otsuseid selle järgi, mis inimene olen. Panin paika, et kui matkatee ei istu, kuna on näiteks liiga asfaldine või rahvarohke, siis jätan asja rõõmuga pooleli. See võttis pinge maha. Hiiumaal rännates selgus, et asfalti oli tõesti üksjagu, nii et kohati otsisin endale oma raja, ent teisi jalgsimatkajaid lugesin kümne päeva jooksul kokku vaid ühe käe sõrmedel.

Kuigi olin varem Hiiumaal kolanud küll ja küll ning lugenud paraja portsu matkatee kirjeldusi, polnud mul Heltermaal praamist väljudes ikkagi aimu, mis neil 234 kilomeetril juhtuma hakkab. Üks asi on kellegi jutt, teine omal nahal järele proovimine. Lonkida päevade viisi ühe valgerohevalgega tähistatud sildi juurest teise juurde ning jälgida, kuidas mööduvad sigurid ja lutsernid, männid ja paksult vilju täis õunapuud, külad ja koduloomad. Silgata kõrvale ämblikuvõrkudest Tahkuna luidetel, tunda Kaibaldi liiviku palavust ning vaadata Pihla raba ilu vahetumist põlvini vee ja üllatunud hobuste vastu Vesi­maal. Eriti palju tõid rõõmu kaitse­alad, kus oli tõeliselt mitmekesine ja lõputult ilus maastik. Ja sekka ikka monotoonsemaid kruusateid ja kraaviservi ka.

Ka ööbimise mõttes sain paljutahulise rännaku. Pooltel kordadel magasin lõkke­kohtadel oma võrkkiiges. Ränkajal, mis jääb Tahkuna looduskaitsealale, õhkas kuum liiv isegi südaööl, Tõrvaninal näis rahvast olevat rohkem kui Kärdlas ning Laasimetsa oli nii tolmune ja hämar koht, et seal ei soovita küll kellelgi magada.

Aga osa öid möödus hoopis sõprade juures. Sedasi sain lisaks üksi olemisele ka taldrikult süüa, inimesi näha ja kohalikke jutte kuulda. Et mõnes Tihu järves olla viikingilaev. Ning et üks II maailmasõja ajal Rootsi põgenenud mees olla paari aasta pärast kiirpaadiga pruudile järele tulnud. Pruudil aga polnud tol päeval mahti Rootsi minna ning mees sõitnud siis paadiga tagasi.

Sedasorti lood, palju nalja ja lahked hiidlased andsid kümne päeva pikkusele­ jalutuskäigule tublisti juurde. Ja kui ma lõpuks Sarve kandist kõige viimase matka­tee tähise leidsin ning praam juba paistis, oli korraks küll kurb, aga rõõm ikka suurem ja taskud Hiiumaa õunu täis.

Artikkel ilmus ajakirjas Go Hiiumaa 2025. Tekst: Leene Korp, foto: Maret Kuresoo