Martin Lauri: „Olen hingelt rahvussportlane.“

Hiiumaa terviserajad asuvad Kärdla lähedal Palukülas ja koosnevad maastikurattaradadest, 1,8 km ja 2,7 km jooksu- ja suusarajast, 9 km matkarajast, kelgumäest, 2,2 km kergliiklusteest ning kõlava nimega diskgolfipargist. Kohtame nendel radadel Hiiumaa spordikeskuse juhatajat Martin Laurit.

Martin Lauri sõnul käivad terviserajad spordikeskuse alla. „Minu asi on tekitada nende kahe koha vahel harmoonia.“ Ta kergitab rajale asetatud liikluskoonust, et näidata, kust võetakse talvel lumekahuri jaoks vett. 

Terviseradade sissepääsu juures parkla kõrval asub 300 meetri pikkune maastikurattapark, mis sobib algajatele. „Sisse­pääs koosneb veel hoonest, kuhu saad tulla pärast rattavõistlust, anda auhindu, pidada kõnesid ja ennast ka pesta. Loomulikult on hoones korralik saun – ilma selleta Hiiumaal ei saa. Umbes kolmkümmend inimest on saalis lagi seminariks või muuks kogunemiseks,“ pakub Martin.

Spordikeskuse juhataja karjäär

Martin on keskuses tegutsenud neli aastat. Loomulikult üksi ei tee, meeskond on ka. Valla poolt samuti tugi, nagu mees kinnitab. „Olen see ärakaranud hiidlane. Üle kümne aasta töötasin Välisministeeriumi alt eri riikide saatkondades haldusspetsialistina. Esimene lähetus oli Moskva, siis tulid neli aastat Ateenas, kolm aastat Pariisis. Järgmine plaan oli, et olen kolm aastat Riias, aga Hiiumaa spordikeskus hakkas valmima ja mind kutsuti osalema konkursil. Mõtlesin: nüüd või mitte kunagi! Proovisin ja sain,“ muheleb Martin ja lisab: „Olen hingelt rahvussportlane. Viimastel aastatel küll natuke vähem,“ tunnistab ta. „Mäestiku­ratast sõidan, mitu jooksumaratoni seljataga. Kui tuli perelisa, siis see aeg kadus kuidagi ära. Nüüd tütar Saskia on neljane, temaga on juba kergem liikuda,“ on Martin optimistlik ja märgib, et kui tuleb lund, siis on tal kohe suusad all.

Elu Hiiumaal pärast suurlinnu

„Kõik need linnad ja töö seal olid väärt kogemused. Igal pool on olnud omad kriisid. Moskvas toimetasime pronkssõduri tähe all. Ateenas oli Kreeka sularaha­kriis, Pariisis andsid tooni kollavestide protestiaktsioonid. Iga koht on olnud põnev, aga lapse kasvatamiseks ei tea paremat paika kui Hiiumaa. Olen suurlinnades seda rühkimist näinud, kuidas mass suundub hommikul ühes suunas, õhtul teises. Kõik on virvarr, kõik on tsükliline ja kuidagi rattas. Siin lähen jalgrattaga hommikul tööle ja tunnen, et olen kodus tagasi. Ei kisu kuskile mujale,“ räägib Martin väikesaare võludest.

Mida väljast tulijale talvel tegevuseks pakkuda?

„Kui ilm on normaalne – matkarajad on talvel imelised! Käi kilomeetreid sulnis looduses!“ on vastus kiire tulema. „Spordikeskuses ootab tennis. Tuuletorn Käinas, ronimine – Baltikumi kõrgeim siseronimissein, ujumine. Kes tahab, leiab Hiiumaal kindlasti tegevusi. Tegeleme aktiivselt sellega, et väljast tulevat inimest õigesse kohta suunata.“

Kas hiidlane ise on sportlik?

„Kindlasti! Me ikka liigume!“

Artikkel ilmus ajakirjas Go Hiiumaa 2025. Tekst: Rene Satsi,  foto: Erakogu