Märt Treier: „Hiiumaal on alles miski, mida maailmas aina vähemaks jääb.“

Küsimuse peale, miks Märt just Hiiumaal asjatab, räägib ajakirjanik nii: „Minu isiklik Hiiumaa lugu on pikk, aga kokkuvõtvalt võib öelda, et mõni inimene tunneb oma keskkonna ära vaatamata sellele, et tal ei ole seal juuri ja kõike muud, mis tavaliselt ühe kodu tunnuseks on. Koht võib lihtsalt meeldida ja olla sümpaatne. Selletõttu tunnengi ennast seal hästi ja loodan südamest, et ka ma ise seal kedagi ei häiri.”

Hiiumaale minemise plaanid

Märt meenutab: „„Luuretegevus“ saarel hakkas ammu – juba siis, kui Hiiumaad „kaunistasid“ veel mitmed võõra armee poolt püsti pandud barjäärid. Juba siis sai mindud klassiõele külla.“ Tema sõnul hakkas nii-öelda mõtestatum tegevus ja saarega sulandumine pihta aga kuskil kümme aastat tagasi. Siis sai soetatud majapidamine ja hakatud selle kallal kõpitsema. „Seda võib pidada tõsisemaks Hiiumaaga seotuseks küll,“ tunnistab Märt.

„Kas oskan välja tulla kiidukõnega Hiiumaa kohta? Kellele seda kiidukõnet pidada? Hiidlased ise teavad, et neil on igati normaalne koht ja võib-olla muutub see seda vähem normaalseks, mida rohkem igasugu tegelasi sinna ennast litsub,“ naerab Märt ning toob välja Hiiumaa fenomeni: „Hiiumaal on alles miski, mida maailmas aina vähemaks jääb. Mulle meeldib see saarelisus seal, lõputu inimtühjus. Kui sul ikka 15 kilomeetrit pole üheski suunas mitte ühtegi maja, siis see on võrratu. See on nagu stepp, nagu kõrb, ainult et kõige elamisväärsemas piirkonnas maailmas.“

Kohaliku turismi eripärad

„Mulle endale sõna turism ei meeldi. Inimesed tulevad kuskile raha eest ja tahavad ilusat vastuvõttu. Sellesse sõnasse ei ole sisse kodeeritud soojust,“ arvab Märt ja esitab Hiiu nalja turismist: „Kui turist küsib Rohuküla sadamas, et mitmendas peatuses ta maha peab minema, siis hiidlane ütleb, et teises.“

Märt rõhutab, et saamaks Hiiumaa hingusest päriselt osa, tuleks tutvuda mõne hiidlasega ja kui see inimene laseb oma ellu, siis avab ta saarel juba üht-teist. Muidu sõidad lihtsalt eri objektidest mööda, ronid tuletorni ja loed infotahvleid, need aga jätavad pealiskaudse mälestuse.

„Kui aga kohalik inimene ennast sulle avab, siis näed sa tema kodu, mis kindlasti ei piirdu ainult selle inimese koduhooviga. Aga sellist asja ei saagi ju massiliselt teha. Ega me päriselus ei võta ju ka kõiki endale sõbraks, elu ei ole feissbukk, kus inimestel on neli tuhat sõpra. Intiimse sõpruse nimel tuleb ka ise pingutada, midagi vastu pakkuda. Tuleb avada oma kodu uksed ka Tallinnas, kui hiidlane tahab loomaaeda tulla,“ ütleb Märt.

„Hiiumaa väravad hakkavad avanema siis, kui sul on saare peal keegi, kes sind ootab,“ lisab ta veel sügavmõtteliselt.

 Mida Hiiumaal ette võtta?

„Kõikidel inimestel on nii erinevad soovid. Mõni tahab kräud, mõni tahab metsa minna. Oleneb, mis neid paelub. Hiiumaal on kõike. Kui ma ise lähen võõrasse keskkonda, siis ma vist ei tahakski liiga jutukat teejuhti, tahan niisama jalutada ja tunnetada. Itaalias lähen mägikülla ja hingan seal lihtsalt õhku. Seda on ka Hiiumaal hea teha – seal on võimalik lihtsalt hingata, ilma et keegi tuleks sulle kaamelisõitu müüma.“

Ära märkida on veel …

„Hiiumaa huumor on kuulus. Selle võid omandada ka ise, siis kui saarel mõnda aega oled. Hiiu huumori olemus peitub selles, et kaua aega aetakse tõsise näoga mingisugust ägedat jama,“ kirjeldab Märt.

Üks vahva asi on Märdi arvates Hiiumaa ja hiidlase juures veel see, et kui oled hädas, siis sulle tullakse appi. Muidu ei pruugi sa oma naabrit üldse näha, aga kui sul auto tema värava taga katki läheb, võib ta kohale ilmuda ja ilma tere ütlemata hakata seda parandama. Ega tere pärast tulda, tullakse vaatama, mis asjast saab. Abivalmidus on üks asi, mida kindlasti võiks Hiiumaa inimestega siduda.

Intervjuu ilmus märtsis 2022 Hiiumaa turismitrükises GO Hiiumaa. Autor: Rene Satsi.