Suur potisinise värvimise päev

Oh, palu armas inime,
et lammas sünniks sinine.
Siis pole kuse korjamist
ja sellega siis värvimist!

—
2. juulil toimub Mihkli Talumuuseumis
SUUR POTISINISE VÄRVIMISE PÄEV,
kus kõigil osavõtjatel on võimalus näha (ja haista), kuidas potisinist vanasti värviti.
Kogu protsessi tutvustab ja veab eest EESTI TUNTUIM VÄRVIMEISTER LIIS LUHAMAA. Liis on praktik, kes on loodusvärvide uurimisega tegelenud juba üle 15 aasta. Hetkel on ta tekstiilispetsialistina tööl rahvusvahelise tekstiilivärvide projekti – Colour4CRAFTS juures.

Mida oodata?
Üritus algab kell 12 (mandrilt tulijad jõuavad Rohukülast kell 10 väljuvale praamile)
Liis Luhamaa loeng-õpituba (4 akadeemilist tundi), mille käigus on võimalik näha nii villa sisse panemis indigolahusesse, kui juba värvunud villa õhu kätte tõstmist.

Osalejatele pakume läätsesuppi ja Mihkli talus küpsetatud leiba.

Osalustasu 15eurot. Vana kalevivabrikuaegse tava kohaselt on sel päeval võimalus 15 eurone pilet lunastada 3 liitri kuse eest.

—

Potisinise värvimine on ajalooliselt tuntud üle Eesti. Kaunist kuninglikku sinist värvi villale ja lõngale on andnud sinikivi ehk indigo taime pätsikesed. Indigo taim Eestis küll ei kasva, kuid mere- ja rännumeeste vahendusel on see ometi meie rahvakultuuri ja riietusse jõudnud. Indigo on küüpvärv ja vees ei lahustu. Selleks, et tekiks vajalik aluseline keskkond on indigovärvi kinnitamiseks kasutatud inimese uriini. Uriin on aluseline ning sisaldab palju baktereid, kui viimastele luua väga soodus keskkond (ca 37 kraadi) , hakkab selle toimel indigo pigment lahustuma ning värvi andma. Traditsiooniliselt on kogu protsessi teostatud savipotis, mis hoiab hästi ühtlast temperatuuri. Savipotti on hoitud soojas kohas, kas ahju otsas või sõnniku sees.

Hiiumaal ostis kust kokku ka Kärdla kalevivabrik seda lausa kuni esimese maailmasõjani, mil võeti kasutusele kemikaalid. Kuse kogumine ja selle müümine vabrikule oli vabrikutöölistele arvestatav väike lisaraha. On isegi teateid, et nutikamad üritasid kogustega vassida ja veega „kust solkida“. Rahvasuu räägib, et vabrikus olnud tööl värvimeister, kes keelega kuse kangust proovinud ja solkijaid selle eest hurjutanud (ERM EA 15:2/315)