Pörgokärbeste vanamoor ehk noppeid Hiiumaa mesinduse ajaloost

Mesi oli kaua aega pea ainus magusaine Eestimaa elanike toidulaual. Mee saamine pole aga kunagi olnud lihtne ülesanne. Esimesed hetkel teada olevad Hiiumaalt pärinevad kirjalikud allikad, kus on mainitud mett, pärinevad 16. sajandist. Salinõmme talupoja koormiste nimekirjas on lisaks paljudele teistele toiduainetele (nt kaer, soolakala, või) mainitud ka mett. Rootsi ajal viljeleti ilmselt metsmesindust, mille puhul mesilasperesid peeti kasvavate puude õõnsustes.

Kodumesinduse ajajärgu alguseks loetakse 18. sajandit, mil õõnestatud puupakud (pakktarud) toodi kodu lähedale ja paigutati maapinnale. 20. sajandil lisandunud kärjeraamide kasutamise oskus liigitus juba „moodsa mesinduse“ alla. Teise maailma sõja tekitatud muutused taluelus lõpetasid mesilaste pidamise traditsiooni paljudes Hiiumaa peredes. Alles taasiseseisvunud Eestis hakkasid paljud hiidlased taas mesilasi pidama.

Käesoleva näituse tekstid on valdavalt koostatud Erna Ariste 1933. aasta Hiiumaa välitööde päeviku põhjal (ERM EA 18:1). See oli aeg, kus pakktaru hakkas tasapisi raamtaru ees taanduma, kuid traditsioonilised võtted olid veel igapäevaselt kasutusel. Kõige suurem erinevus saja aasta taguse ajaga on tõsiasi, et pakktarudest mee võtmisel mesilaspere hukati väävlisuitsuga. Tänasel päeval on mesilane aga kodulooma eest; temast on saanud puhta looduse indikaator ja käilakuju.

Näituse koostaja: Kadri Kuusk
Kujundus: Kadri Kuusk, Jaanika Kuusk
Suured tänud: Aado Aasma, Tiit Arusoo, Vendo Liit, Ivar Saartok, Katri Kaar, Hiiumaa Mesinike Selts MTÜ ja Hiiumaa Muuseumi kollektiiv