Aega oo

Ujusin internetiookeanis ükspäev uue termini otsa: urgency culture elik kodukeeli „kiireloomulisuse kultuur“. Nimelt kaeblevad laiema ilma psühhoterapeudid, et just selle kiireloomulise elu käes pidavat viimastel aastatel vaevlema suur osa nende patsiente.

Õigemini tulevat nad peamiselt kurtma ärevust, aga siis, pehme sohva peal ja kella kalli tiksumise saatel juttu edasi arendades selgub ärevuse põhjus – neil on sipelgad püksis.

Hermkiire on selle värgiga, kui keegi midagi telefoni kirjutab või kirjakasti suskab, kui sotsiaalmeedia jälle tähtsa häälega piiksub ja näoraamatu ikoon telefoniekraanil uhkusest punaseks läheb ning kui veel südaöösi mõni tööasi meelde tuleb ja üleüldse – aega pole kaotada!

Ajaarvamine

Mulle meeldib Kassaris elada, sest siin ei ole kiireloomulist suurt midagi. Hiiumaa on nagu oaas ülestimuleeritud maailmas. Ja ajaarvamine käib endistviisi looduse järgi. Isegi kõige kiiremal ajal, kevadel.

Kõigepealt hakkame me kollektiivselt varakevadise päevakaare kerkides kuidagi alateadlikult mööda põõsaaluseid nuuskima, et no KAS ON JUBA? Kas on juba lumikellukesi?

See tekitab peaaegu hasarti ja esimesele lumikellukeste avastajale kuuluks nagu isiklikult ametliku kevadhooaja väljakuulutamise au. Raagus lepamets hakkab lillakaks tõmbuma, kaseladvad punakaspruuniks.

Kui juba ka märtsikellukesed pead välja pistavad, on kevade tulek hoo sisse saanud ja lootus muudkui kasvab, et ka sel aastal saab talv tõesti ükskord otsa.

Edasi tuleb mitte aprill, vaid sillad, krookused ja sinililled. Aga mitte märkamatult, vaid ikka nii, et küla vahel jalutades tuleb sellest naabritele valju häälega teada anda – kas teadsid ka, et aeg on juba nii kaugel?!

„Sinilillede aeg,“ õhkab naabrinaine, „kas kujutad ette, et ühel aastal magasin sinilillede aja maha!“

Seesuguse hirmsa patu peale vaadatakse meite saarel küll üsna viltu.

Järgmiseks ilmuvad ajaarvamise areenile võililled, tulbid ja nartsissid – „mürtsuga!“, nagu ütleb naaber mäe pealt. Ja seejärel lõpuks kõige püham aeg tervel saarel. Sirelite aeg!

„Sirelite aeg“ tähendab ühtlasi ka lapsepõlve, soojust, esimesi julgeid ujumisi ja üürikest kullakaaluga ajaseisakut. Saar on siis veel tühi ja vaikne, ööd aga juba valged ja lühikesed. Ainult suleliste-tiivuliste turismiklaster kihab. Äkki hakkavad sirelid õitsema ja see on ajaliselt üks tähtsamaid verstaposte terves aastaringis – natuke nagu see hetk peost, kus laud on kaetud ja laualina veel säravvalge, kõik nõud puhtad ja paika sätitud, aga külalisi veel pole. Idüll.

Kiireloomuline

„Oijah,“ ohkab Aino*. „Äi saanud täna riisutud, no kohe mitte pole isu olnud. Ju homme on uus päev.“

„Kuule, kas see pisune öökülm floksile ka häda teeb, mõtlesin täna istutama hakata?“ uurin hajameelselt hoopis muud teemat.

„No kuhu sul nüüd nii hirmus kiire hakkas?“ imestab Aino ja mõõdab mind, ärakaranud linnalast, rahuliku pilguga. „Aega on!“

Ma ei teagi, järsku on endal ka häbi, et juba aprilli alguses peenarde kallale kippusin. Tundus vist, et saan nii talvega kiiremini ühele poole, nohud-köhad koos muu maltsaga komposti viidud. Tundus kiireloomuline.

Aga Hiiumaa maavara on aeg. Kui üldse millegagi kiire on, siis sellega, et va sinililli ega sireleid maha ei maga.

Epiloog

Ühel kesksuvisel päeval jalutan ühele kaugemale külanaabrile külla.

Kaheksakümnene Leida* seisab oma lopsakas ja rikkalikult ülekasvanud aias keset suurt puhmast nõgeseid ja kõrrelisi, lilleline kleit seljas, ja udib ähkides midagi jalutuskepiga.

„Mis sa seal teed kah?“

„Otsin kurgitaimi taga!“ vastab Leida itsitades. „Ma mäletan, et ma nad kevadel kuhugi siia viskasin…“

Rehmab siis käega ja läheb võtab maja ette istet. Jo jöuab nende kiirete asjadega. Aega oo.

*Loo tegelaste nimed on muudetud ja ehk ka möned nende laused natust segi aetud, et autorit ebadiskreetsuse eest järgmise praamiga mandrile tagasi ei pagendataks.

Artikkel ilmus ajakirjas Go Hiiumaa 2026. Tekst: Roberta Laas, foto: Viive-Kai Rebane