Hiiumaa tuletornide teema-aasta näitab teistelegi teed

Teema-aastate traditsiooni jätkates on 2026. aasta pühendatud tuletornidele.

Meretaguse maa jaoks on meresõit elutähtis oskus ning oluline majandusvaldkond. Hiidlased on läbi aegade olnud maailmas hinnatud madrused ja laevajuhid. Kohapeal andsid tööd ja leiba laevaehitus, kalapüük ja küttepuude mandrile vedamine. Viimasest tekkis koguni eraldi laevatüüp – hiiu halulaev.

Hiiumaa rannajoone pikkus on 325 kilomeetrit, saare rannikumeres on umbes 200 väiksemat saart ja laidu. Veeteed on madalad ja karisid täis, ohutuks navigeerimiseks peab piirkonda hästi tundma ning hoolikalt merekaarti ja meremärke jälgima.

TULETORN NÄITAB TEED JA HOIATAB

Hiiumaal on seitse tuletorni ja 25 tulepaaki. Kokku 32 püsimeremärki, mis pimedal ajal plingivad, lisaks on tuletorn ja tulepaak Harilaiul. Kui palju on Hiiumaa ümber ujuvaid meremärke – toodreid ja poisid –, ükski andmekogu ei ütle. Ilmselt sadu ning nende arv muutub pidevalt, sest hooajalised märgid tuuakse talveks välja ja aeg-ajalt pannakse kuhugi mõni uus. Ka paljudel ujuvatel märkidel on tuli peal ning selgel ööl Hiiumaa ümber seilates särab ja vilgub meri nagu jõulupuu.

Tuletornidel on kaks peamist ülesannet. Ühed näitavad, kus on ohutu veetee, mida mööda kitsast ja ohtlikust kohast läbi või sadamasse saab. Teised hoiatavad karide, madalate ja muude ohtude eest meres, kuhu laev ei tohi sattuda. Tuletornid võivad olla üksikud eraldiseisvad teetähised, nagu Kõpu, Ristna ja Tahkuna, või moodustada sihte – siis peavad kaks märki olema laevalt vaadates täpselt ühel joonel.

IGAL TULETORNIL OMA TULI

Tuletorni ja tulepaagi ülesanded on samad, vaid suurus ja ehitus on erinevad. Tuletornidesse saab sisse minna, paagil siseruume ei ole ja tule juurde peab ronima mööda redelit.

Igal tuletornil on ainuomase plinkimisega tuli, et meresõitjad seda teistega segamini ei ajaks. Mis suunas, mis värvi valgusega, mitu korda plingib, mitu sekundit põleb või pimedust hoiab, on merekaartidel kirjas. Nagu ka tuletorni väliskuju, mis on igal tuletornil erinev, et kapten ka päeva ajal saaks aru, mis torniga tegemist.

On kasutatud ka ankurdatud tulelaevu, mille pardal oli teistele laevadele teed juhatav valgusti. Meremärkidena rakendati muidki maa peal asuvaid ja merelt nähtavaid ehitisi, kirikutorne, losse või kindlusi. Mõnikord võis selliseks teetähiseks ehk maamärgiks olla ka silmatorkav kaljurahn, mägi või suurem puu.

Lisaks pidid kaptenid vanasti kartma vandiraiujaid. Need rannaröövlid tulid „appi“, kui laev oli karile sõitnud. Toona kehtis põhimõte, et kuni laeval mastid püsti seisid, oli laev päästetav ja last kuulus laevaomanikule. Kui aga mastid maha murdusid, jäid nii laev kui ka kaubad päästjatele. Sestap hoolitsesid röövlid esmalt, et maste püsti hoidvad vandid saaks läbi raiutud ja mastid maha. Siis asuti kaupu kaldale tassima.

Legendid räägivad, et Hiiumaa kuulsaim vandiraiujate pealik olnud XVII sajandi teisel poolel Otto Reinhold Ludwig von Ungern-Sternberg. Kuulus Ungru krahv ning Kõrgessaare, Putkaste, Suuremõisa ja Partsi mõisate omanik olevat teeninud hiigelvarandusi sellega, et lasi öösiti rannas süüdata valemärgutuled. Kui laevad nende järgi purjetades teelt eksisid ja Hiiumadala karidele sõitsid, langesid nad rannas ootavate krahvi käsilaste saagiks.

TULETORNIDE AASTA LAIEM TÄHENDUS

Võiks küsida, kas GPS-i, AIS-i, DSC, Starlinki, droonide, isesõitvate laevade, tehisaru ja muude tehnoloogiavidinate ajastul on veel vaja kompassi, paberkaarti ja kivist tuletorne? Kas poleks odavam püstitada mobiilimasti moodi metallkonstruktsioon ja panna LED-valgusti selle otsa? Muidugi on tuletorne vaja. Ning mitte ainult puhuks, kui elekter ära läheb või mobiilside kaob.

Tuletornid on hindamatud arhitektuuri- ja kultuurimälestised, mis kannavad rannarahva identiteeti läbi sajandite. Hiiumaa sümboliks kujunenud Kõpu tuletorn saab tänavu 495 aastat vanaks ning on sellisena üks maailma vanimaid jätkuvalt töötavaid tuletorne. Torn on külastajatele avatud ning mööda selle kitsaid treppe üles ronides võib aegade hõngu lausa käega katsuda.

Ajalooliste ning muinsuskaitse all olevate ehitiste korrashoid ja remont on ehk tõesti kulukam kui metallmasti hooldus, kuid tänapäevaks on tuletornidest saanud tähtsad turismiobjektid. Nende rajamise ja püsimise lugu on osa rannarahva kultuuripärandist. Just sellepärast on tuletornid ka tänapäeval väga tähendusrikkad – sümbolitena, kultuurikandjatena ja maamärkidena.

EUROOPA TULETORNIDE VÕRGUSTIK

Kõigele sellele soovivad hiidlased tuletornide aastaga tähelepanu juhtida. Oleme leidnud mõttekaaslasi paljudest teistest riikidest, Hiiumaa oli 2023. aastal Brüsselis üks Euroopa tuletornide võrgustiku (European Route of Lighthouses) asutajaliikmeid. Tänaseks kuulub sellesse Euroopa kultuuritee staatust taotlevasse võrgustikku juba üheksa riiki ning organisatsiooni aastakoosolek toimub 2026. aasta suvel Hiiumaal.

Tuletornide aasta puhul andis Hiiumaa Arenduskeskus välja tuletornide kalendri, milles tutvustatakse Hiiumaa olulisemaid tuletorne ja tulepaake. Plaanis on mitu näitust, sh „Valgus Prantsusmaalt“ ja Hiiumaa tuletornide postmarginäitus, samuti näitus tuletornidest Hiiumaa muuseumi Pikas majas. Aga ka teatrietendus Tahkuna tuletornis ja Hiiumaa esimene tuletornijooks, kuhu kaasatud kolm peamist tuletorni – Tahkuna, Kõpu ja Ristna. Novembris toimub Ristna tuletorni juures ühtlasi Ristna tuletorni installatsiooni avamine. Lisainfot tuletornide aasta kohta vaata www.hiiumaa.ee/tuletornideaasta.

Tere tulemast Hiiumaa tuletorne avastama!

Artikkel ilmus ajakirjas Go Hiiumaa 2026. Tekst: Kristel Peikel, foto: Priidu Saart