Ruudu Rahumaru pastellijoonistuste näitus “Ma ei jäta ennast üksinda”

“Ma ei jäta ennast üksinda”

Ruudu Rahumaru

Aastate eest võtsin need sõnad endaga kaasa ühest naisteringist. Olime sõbrannadega kogunenud ühe kauni naise koju ja tema lubadus iseendale kõlas nii: “Ma luban, et ei jäta ennast üksinda”. Tema sõnad puudutasid mind väga sügavalt. Olen hoidnud neid meeles hetkedel, mil olemine on olnud külm või üksildane. Minu jaoks on see meeldetuletus, et minu jõud on alati minu enese kätes ja mina ise olen see, kes ennast hülgab ja taas kokku korjab.

Selle näituse joonistamise tõukejõuks on olnud mõtisklus kuuluvusest. Üsna tugev inspiratsiooni tuli Toko-Pa Turneri raamatust “Kuuluvus”. Sellel kevadel koos selle raamatuga hakkas see teema minu sees uutmoodi hargnema. Kuuluvustunne avanes minu jaoks suuremalt kui varem. Et see polegi ainult kontakt meie ümbruskonnaga või kuhugi kuulumine, vaid kuuluvuse anumat täidab meis eelkõige sügav kontakt iseendaga. Kuuluvus kui omaenese loo aktsepteerimine. Kuuluvuse teema on minu jaoks olnud vägagi aktuaalne, küsimusi ja suuri tundeid tekitav. Teemaga tegeledes mõistsin esmalt seda valu, mida endale olen põhjustanud – proovinud kuuluda kontekstidesse, mis mulle sügaval südames lõpuni õiged ei tundu. Toko-Pa nimetab seda tunnet nii tabavalt võltskuuluvuseks.

Usun, et soov kuuluda on meie baasvajadus. Inimestena vajame lähedust, terveid ja turvalisi suhteid, kogukonda ja kontakti millestki endast
suuremaga. Samas vajame ka sügavat kontakti oma tundemaastikega, et meie valikud ja sõnad oleksid siirad ja autentsed. See tähendab kogu oma kogemustepagasi vastuvõtmist, tunnustades endas nii kogemuse valu kui ilu. Ja ei see ei ole tingimata kerge, kuid vaid nõnda saame kuuluda kuhugi, kus meil päriselt hea ja turvaline on.

Selles näituses on nii minevikku kui ka tulevikku. Nii enda elu kui ka teistelt üles korjatud lugusid, mis on kuidagi puudutanud. Ja palju veel joonistamata lugusid, mida veel ei mõista. Kuuluvuse teema on nii sügav ja mitmekülgne, et hetkel sain puudutada sellest ainult väikest osa. Täna mõistan paremini, et kuuluvus on ennekõike kontakt oma hingeosadega. Mõnikord on oluline pühendada aega, et tervendada suhteid oma kogukonnaga, teinekord aga võtta aega iseenda eest hoolitsemiseks. Küllap igas hinges eri hetkedel helisevad erinevad kohad rõhutatult. “Ma ei jäta ennast üksinda” on üks episood minu otsingutest, et leida pidepunkte, kuidas end raskematel hetkedel toetada. See on minu visuaalne mõtisklus kuuluvusest, kuid eelkõige on see meeldetuletus kõige olulisemast: mida iganes sa teed, ära hülga iseennast. Ära hülga oma südamesoove, väärtusi ja vajadusi. Hooliv suhe iseendaga on kõige muu aluseks. Turvalisus ja väärikus on meie võõrandamatud õigused. Suutes iseennast oma kehastuses armastavalt aktsepteerida, võtab maailm Sind samamoodi hellalt vastu. Ja see on teekond.

****

Sandra Lepik kunstnikunimega Ruudu Rahumaru (1991) on Elvast pärit kunstnik ja fotograaf. Rahumaru sümboliseerib elu tsüklilisust ja polaarsuste vahelist tantsu. Fotograafina töötan põhiliselt portreteerides inimeste hingeteekond läbi loodussümboolika. Hetke teemad kunstniku ja inimesena on seotud vaimsele tervisele tähelepanu pööramisega, oma elus ülesärkamise ja oma isikliku elujõu mõtestamisega. Suureks inspiratsiooniks on alati loodus oma ilu, muutlikkuse ja sitkusega. Peale fotograafia on viimastel aastatel mu eneseväljenduses muutunud väga oluliseks ka joonistamine. Tunnen, et läbi erksate värvide ja mustrite muutub ka kõik minu sees selgemaks ja terviklikumaks.

Suvi 2023
Hiiumaa